3.päev

Ärkasime täna hilja ja nautisime rahulikku hommikusööki. Olin nagu 100 aastane, kes õõtsus jalalt jalale, ohkis ja ähkis, sest esimesed liigutused olid ikka suur katsumus. Kõik lihased olid kanged ja valusad. Õnneks läks see vanainimese haigus kiiresti üle. Paar korda edasi tagasi kõndimist ja korras oligi. Teele asusime alles kella 11 ajal. 

Alustasime matka kõik koos, kuid peagi kihutas Jari meist oma koormaga mööda. Kurjam, kus koeral on jõud! Kui Jari ees kihutas, siis oli titel vaja ju talle järgi kihutada. Kuna muud võimalust polnud, siis olin sunnitud koera keti otsas hoidma, sest nina maas nuhkides jälgedes oleks ta Jarile järgi läinud. Muidugi oli minul kerge, sest pidin ainult jalgu liigutama, et talle keti otsas järgi jõuda.

Tänase päeva nimi oli kruusatee! Alustasime kohe 5km kruusatee ralliga. Sealt keerasime metsateele, mis oli umbes 3 kilomeetrit pikk. Seda tegi ennem meid ka Jari. Ühtegi märget ei olnud, et see tee on rattaga täiesti läbumatu. Seal olid kraavid ja juurikad ja käänakud ja kõike, mis metsas vähegi olla võib. Ma päris ausalt ei kujuta ette, mismoodi Jari selle tee läbis. 

 Kui metsavahe tehtud, saime taas kruusateele 🙂 . Kokku saime täna ette ruttavalt 26 km lõputuid pikki ja sirgeid kruusateed.

Õnneks oli kruusateele ka väike vaheldus. Käisime Mukri loodusrajal, mis oli tõesti ilusa loodusega. Kui eile käisime rabas, mis oli selline madal ja lage, siis täna oli seal kõike. Tee oli tehtud osaliselt multsist ja osaliselt laudtee. 

Ja need meeletus koguses vesiroosid, mis olid ennast rabajärvele õitsema sättinud. 

Vaatetorni me ei pääsenud, kuna see oli hetkel remondis, kuid raba ise oli võrratu. Kui raba läbi tatsasime, jõudsime omadega Mukri telkimispaigale. Rahvast käis edasi tagasi, kuid tundsime ennast vabalt ja kerge eine võtsime seal ikka. Ja siis tuli see, mida nagu väga ei soovinud, kuid olime selle võimalusega küll arvestanud. Hakkas kergelt vihma tibama. Algul selline õrn tiba, kuid lõpetasime oma teekonna ikka juba päris korraliku sajuga. Nende 3 päevaga oleme saanud tunda siis kuuma päikesesilitust, tuule karvast ja karedat käekest ja nüüd siis ka vihma. 

Meie teekond viis meid täna ka läbi Võidula. Pisike ja väga armas kohake. Võidula mõisa juures puhkasime jalga ja Pätu tegi oma kerge ujumise. 

Võidulast läbi, suunas kaardilegend meid kilomeeter edasi ja siis suund paremale matkateele. Ja seda teed tuleb minna 9 km. Kui sinna jõudsime, siis oh üllatust, olime taas kruusateel. 

 Kruusateel, mille lõppu ei näinud ja mida katsid maa sees olevad teravad kiviotsad. Noh ütlen, et sellel teelõigul 8km (pärast muutis tee oma olekut), saime ikka väga korraliku jalamassaazi. Kohale jõudes lõid tallaaluses välja tuld. 

Kuna Jari jõudis meie planeeritud telkimiskohale Kellissaarde varem, siis vihma kartuses oli ta juba telgi püstitanud. 

 Õnneks! Sest nagu mainisin, siis meie tänase päeva lõpetas üks korralik vihmasadu ja kohale jõudes sadas juba täiega. Kahjuks või õnneks? Joogivee olime täna ära kõik tarbinud, kuid kohviisu oli suur ja süüa pidime ka miskit tegema. Lahendus olemas: vihmavesi, mis kogunenud katusele, suunata rahulikult potti. Ja nii saimegi kiiresti esmase joogivee. 

Kokku käisime täna 33km. Kott seljas on juba tuttav tunne. Kui juba liikuma saad, on ka kõik ok. Metsas pissil käia on raske, sest kükitamine nõuab väga suurt pingutust :). 

Nüüd veel väike halb uudis. Täna saatsime koju oma vapra titePätu. Selle 3 päevaga kõndis ja jooksis ta kokku 110 km. Oli igati tubli, kuid siiski sain aru, et see käib tal natuke üle jõu :(. Nagu meil kõigil, nii ka tal, oli liikumasaamisega raskusi, kuid kui juba hoog sees, siis oli ok. Täna hakkas ta ühte oma jalakest lonkama ja kohale telkimisplatsile jõudes ta lihtsalt kukkus nurka. Väsimusest ja tunnistan, et ega need 3 päeva ei ole just kõige kergema teekattega rajad olnud. Siis taipasin, et on aeg ta koju saata. Taas oli meie päästjaingliks Erki, kes viis meie tite koju puhkama ja samas täiendas ka natuke meie toiduvarusid. Nüüd peaks tulema paar päeva matka, kus puuduvad kohalikud poed. Vist…

Nii jaa… täna ületasime Rapla maakonna ja astusime sisse Pärnu maakonda. Mööda teed kõndides metsa vahel, mis oli Vändra metskonna valdustes, tuli kogu aeg keelele lauluke: Vändra metsas Pärnumaal- johaidii ja johhaaidaa…..

Homme tundub tulema natuke lõbusam päev. On oodata metsateid ja muuseume ja KOHVIKUT! Uinungi täna mõttega, et homme saame head kohvi ja ehk mõne korraliku ampsu kiirnuudlitele vahelduseks. 🙂